© Anna-Liisa Blaubrük õpetaja ja toimetaja - https://opleht.ee/2023/02/kogemus-riiklikud-tahtpaevad-koolis-koos-eesti-vene-ja-ukraina-lastega
Meie eri kodukeelega noorte vahel on palju rohkem sarnasusi kui erinevusi, meid ühendab eesti keel, kultuur, ajaloo valusad ja rõõmsad hetked, väärtused. Kes siis veel kui mitte nemad peaksid tähistama Eesti riigi tähtpäevi?
Võiks arvata, et riiklike tähtpäevade tähistamisel vene õppekeelega koolis ja eriti saabuva 24. veebruari kontekstis on lausa kolm kultuuritera Kalevipoja mõõgal. Kui aga vaadata Annelinna gümnaasiumi (TAG) Eesti Vabariigi tähtpäevade tähistamise kogemust, ei lõika see mõõk esmakordselt jalga.
Kooli õpetajad ja juhtkond toimetavad iga päev peamiselt vene, aga ka ukraina ja eesti rahvusest noortega. Kuid märkimisväärne on, et just Annelinna gümnaasiumi eestvedamisel tähistavad Tartus kõik gümnaasiumid kahte riiklikku tähtpäeva koos. Neist üks, Tartu rahu aastapäev, oli just ära ja teine, Eesti lipu päev, tuleb juunis.
Kuigi vabariigi aastapäeva aktuseid ning muid riiklikke tähtpäevi tähistatakse kõikides koolides, ei ole selline üle linna tähtpäevadeks kokkusaamine just tavapärane. Kuid et see – nimetame siis surve, kutse või eeskuju – tuleb vene õppekeelega koolist, on eriline kogemus. Tänu TAG-i juhtkonnale tähistatakse neid tähtpäevi Tartus kõigi gümnaasiumide kokkusaamisel. Ja seejuures kord aastas gümnasistide väljasõiduna Otepääle eesti lipu juurte juurde.
Kuigi tähtpäevi korraldavad Tartu gümnaasiumid rotatsiooni korras, oleme selle eest, et gümnasistid kohtuvad kahel korral aastas Eesti riigi tähtpäeva tähistama, siiski tänu võlgu TAG-ile. Kuigi mõnele koolile võib rotatsiooni korras saabuv teatepulk tulla ootamatult ja sündmus korraldatakse kiiruga pigem kohustusest, siis TAG tuleb kohale alati kantuna soovist Eesti riiki austada. Kuidas on lood teistes koolides, võib järeldada ühisürituse unustamise, dressides saabuvate lippurite või kooli esinduse järgi, kus on kohal vaid juhtkond ja mitte ühtegi õpilast. TAG-ist saab ikka infot, kui mõni kool on kogemata kutsumata jäänud või info korralduse kohta venib.
Kuidas on TAG jõudnud selleni, et riiklike tähtpäevade tähistamine sujub suurtele külmakraadidele vaatamata vingus näota kaaslasteta või juunikuises suvekuumuses laupäeval suure õpilaste esindusega? Kas õpilaste motiveerimiseks kasutatakse erilisi nippe või tehakse enne riiklikke tähtpäevi tõhusat tööd?
Tartu Annelinna Gümnaasiumi õppejuht Julia Trubatšova kirjeldab, miks nende koolis riiklike tähtpäevade tähistamine ja selle eestvedamine oluline on.
Eestis räägitakse üsna palju, ja väga õigustatult, et meil iga inimene loeb. Meie tillukene kaunis kodumaa on oma iseseisvust kaua oodanud ja selle saavutamiseks palju kannatanud. Eestiga seostab ennast ca 1,5 miljonit inimest ning nende kätes on Eesti heaolu, Eesti „ellujäämise kunst“ (Tartu moto 2024), kohustus panustada selle maa, keele, kultuuri ja rahva, kogu selle rikkalikus mitmekesisuses, kaitsesse. Kes veel kui mitte meie?
„Kes siis veel kui mitte teie, kes on siin ja siia sündinud?!“ räägin TAG-i õpilastele ja nende kodukeel ei määra midagi. Usun, et ei ole võimalik monopoliseerida armastust kodumaa vastu ja väide, et eesti keelest erineva kodukeelega lapse ja täiskasvanu pühendumus Eestisse on nõrgem sel põhjusel, et ta kodus räägib teises keeles, on vale ja kohati solvav.
Riiklike tähtpäevade tähistamise olulisus ei ole meie koolimajas teemaks, neid päevi tähistatakse sõltuvalt perioodist ja sündmusest kas suurejooneliselt või tagasihoidlikumalt, aga alati südamlikult ja tähenduslikult. EV aastapäeva on eri aastatel tähistatud kogu kooliperega kas päikesetõusul Tähetorni juures, Tartu linnapeaga ja linnapeale pühendatud räpiga Pirogovi platsil, õhtuse diskoga Toomkiriku varemetes, TAG-i presidendi (kooli direktori) kätlemistseremoonial algklassidega või rahvussümbolite paraadiga kooli siseõues.
Tartu rahu aastapäeval ja Eesti lipu päeval oleme sunnitud tegema õpilaste seast valiku, kuna nendel ilusatel üritustel osaleda soovijaid on palju rohkem, kui on võimalik kaasa võtta. Seega, meelitamisest juttu pole, pigem tunneme kurbust, et peame suurele osale õpilastest ära ütlema.
Ma ei ütleks, et riiklikud tähtpäevad ja pühad on mu igapäevase õppetöö eraldiseisev osa. Muusikaõpetajana on mul suur au, õnn ja ka vastutus kasvada (minu puhul jääda) koos õpilastega inimeseks, Eestile kuuluvaks inimeseks. Ma ei oska nimetada teemat, mille käsitlemisel ei pööraks me tunnis tähelepanu Eesti elule ja olule. Eile (07.02) oli mul Kohtla-Järve Slaavi Põhikooli õpetajatele avatud tund 8. klassis (keelekümblusklass, kus praegu õpib viis Ukraina sõjapõgenikust õpilast). Klahvpille käsitlevat teemat sissejuhatava tunni alustuseks mängisin klaveril Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“, mis andis mulle võimaluse arutada klahvpillide helitekke mehhanismi, ülesehitust ja ajalugu, aga ka minna kaugemale – jutustada Arvo Pärdist ja tema olulisusest meie rahva jaoks, lugeda koos õpilastega ERR-is avaldatud artiklist (06.01), et Pärdi kui 2022. aasta enim esitatud nüüdishelilooja kõrval on ära märgitud ka eesti dirigent Paavo Järvi (tillukese riigi kaks suurt esindajat, vägev!).
Dirigeerimise kaudu jõudsin koorimuusika, täpsemalt Lydia Koidula ja Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ juurde, mille vahelduv taktimõõt on peamiselt ¾ nagu ka Ukuaru valsi oma. Millest me rääkisime? Klaverimuusikast, dirigeerimise kunstist, aga ka Eestist, eestlusest, kodumaast. Kui see ei olnud riikliku tähtpäeva tähistamise põhimõttega sarnane – panna meid teadvustama, kes me oleme –, siis mis see oli?
Me oskame teha õigeid asju oma koolis, samuti on meile väga oluline teada, et TAG-i noored on Tartu linna ja Eesti Vabariigi võrdväärne, usaldusväärne ja väärikas osa. Nii Tartu rahu tähistamine kui ka Eesti lipu päeva tähistamine Otepääl (selle traditsiooni taastas kaheksa aastat tagasi Annelinna gümnaasium) kujundab noortel kokkukuuluvustunnet, arusaama, et just nemad on meie riigi olevik ja tulevik.